Vaieldamatult on kõige olulisemaks sündmuseks LES Laulukooril esinemine Üldlaulu- ja Tantsupeol.
Eesti Hääle 2014. a aprillikuu numbris ilmus artikkel LES Segakoorist, kus LES esinaine ja koorivanem Ave Siilak kirjeldab koori tegevust laulupeo ootuses:
“2014 aasta on nii Londoni Eesti Seltsile, segakoorile kui üldse eestlaste koorilaulutraditsioonile Suurbritannias erakordne, sest esimest korda ajaloos (ja Seltsi oma ulatub tagasi aastasse 1921) sõidetaskse siit kodumaale laulukaare alla. Rõõmu teeb veelgi suuremaks asjaolu, et ka Seltsi rahvatantsijad konkursi läbisid ning samuti suurpeost osa võtmas on.
Paralleelselt ülejäänud 20 väliseesti koori ja 800 lauljaga üle maailma on ettevalmistused laulupeoks käinud juba pea poolteist aastat. Võistluslaulud said salvestatud eelmise aasta juunis ning pärast närvesöövaid kuid tuli lõpuks sügisel Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuselt kauaoodatud jah-sõna. Sellele on järgnenud ülikiire aeg täis proove, esinemisi ja laulupäevi. Vaid mõned nädalad tagasi said tehtud uued salvestused, sedakorda kõigist laulupeo lauludest, mis uuesti komisjoni ette jõudsid ning taas positiivsete märkustega tagasi tulid. Proovid käivad aga intensiivselt edasi.
Esmakordselt laulupeole minejaid on LESi segakooris vähe, põhiosa koorirahvast on selle vähemalt korra läbi teinud, kuid enamasti juba aastaid tagasi. Seda kõvemat tööd tehakse praegu parima võimaliku kvaliteedi saavutamiseks ja ootused nii koori esinemisele kui kogu laulupeole on väga kõrged. Sellist emotsiooni, mida pakuvad sajad tuhanded ühtehingavad kaasmaalased laulukaare all ja ees on pea võimatu kirjeldada. Kindlasti on see üks elu meeldejäävamaid kogemusi ning igaüks ootab väikese värinaga hinges juuli algust, mil Tallinnasse Ühendkuningriigi eestlastele ajalugu tegema minnakse.
Sügisel algava uue hooaja sisse mahub loodetavasti taas edukaid esinemisi nii kaasmaalastele kui rahvusvahelisele publikule. Jätkatakse tööd Eesti nime tutvustamisel Suurbritannias ja mujalgi, plaanis on koostööprojektid erinevate kooridega ning segakoori soolokontsert. "
Meil oli väga hea meel tervitada üle mitmekümne aasta segakoori esimesi külalisi - meie kutsel ühines London Sangerstevne koorifestivali ajaks meiega segakoor Ceres Märjamaalt.
Ceres esines festivali raames nii soolokontserdiga kui ka lühikavaga festivali peakontserdi raames.
Kavas oli hulgaliselt Veljo Tormise loomingut, kuid kava sisaldas väga erinevat muusikat Lõuna-Aafrika spirituaalidest rahvuslik-isamaaliste lauludeni nagu näiteks
Vaikne kena kohakene (V. Tormis, M. Körber)
Tuulevaiksel ööl (J. Tätte, arr. P. Ruudi)
Hosanna Nkosi Phezulu (Lõuna-Aafrika traditsionaal)
Mu süda usub õnne (P. Rips, kantaadist „Hingedemaa kellad)
Dirigent: Marju Plamus
Klaveril: Helen Aun
Soleerib: Sirli Remmel
Sangerstevne koorifestival toob kord aastas, tavaliselt maikuus kokku koore üle maailma ning sisaldab kolme tihedat päeva täis muusikat.
Kirjutas Ave Siilak
"Ceres Säras Londoni Nädalalõpufestivalil" - 23. mai 2012 Märjamaa Nädalaleht
Iga-aastasel Londoni Sangerstevne rahvusvahelisel Nädalalõpu koorifestivalil, mis on eeskätt mõeldud hobikooridele, osales sel aastal segakoor Ceres Märjamaalt, kes astus üles kolmepäevase festivali kahel kontserdil.
Plaan sõita Londoni festivalile tekkis koorivanem Merje Sale sõnul täiesti juhuslikult: „Eelmi-sel suvel sain bussis kokku oma klassivenna Kalle Kadakaga, kes elab juba aastaid Londonis. Pärisin siis temalt, kas seal pole mingeid muusikafestivale ja konkursse ning minu rõõmuks teatas ta, et kevaditi toimubki neil seesugune festival ning ka Londoni Eesti Seltsis moodustati kaks aastat tagasi segakoor, kus laulab ta ise ja koorivanemaks on tema abikaasa.
Nii asutigi kokku panema esinemiskava ja kirjutama projekte, et sõit teoks saaks. Registreerudes sai iga koor ise valida repertuaari, laulude ja ülesastu-mise arvu. Kuna Cerest võõrustas Londoni Eesti Selts (LES), siis pandi paika ühine programm ning otsustati ka üheskoos mõned laulud esitada.
Kaks kontserti
Cerese suurkontsert oli 11. mail St John at Hackney kirikus. Kontserdi esimeses pooles esitati Veljo Tormise rahvuslik kava, teises osas lauldi kergemat ja kaasaaegsemat muusikat, nii Lõuna-Aafrika spirituaale kui rahvuslik-isamaalisi laule. Vahepeal soleeris Taani sopran Inge-Lise Nygaard Parsons, keda saatis klaveril selle festivali direktor Philip Norman.
Lauludega „Mu süda usub õnne“ ja „Ta lendab mesipuu poole“ anti Londoni Eesti Seltsi segakooriga koos lauldes kontserdi võimas lõppakord. Eestlaste ühendkoori saatis klaveril kohalik klaverisaatja, väliseestlane Helen Aun.
Kohe pärast esimest kontserti sai meie väike koor kiidusõnade osaliseks. „Alati pole vaja võistelda, et ennast tõestada, vaid asja tuleb teha hinge ja südamega,“ sõnas Philip Norman. Taani sopran Inge-Lise Nygaard Parsons kiitis isiklikult Cerese solisti Sirli Remmelit. Üllatuseks oli seegi, kui publiku seast tuli tänama USA meeslaulja. Vastuvõtjail ei jäänud ka märkamata meie kaunid rahvarõivad.
Etteastet kirikus ilmestasid Eesti ja Märjamaa lipp ning Cerese vimpel. Koor jättis sellesse esinemispaika killukese Märjamaast, kirjandust, oma plaadi ja värskelt valminud kandekoti, mida ilmestab Cerese logo. Kiriku esindajale pandi pärast ülesastumist kaela trikoloori värvides sall.
Teine kontsert anti festivali põhipäeval, 12. mail St Matthew’s Church kirikus, kus igale koorile anti esinemiseks viisteist minutit ja Ceres esitas rahvusliku kava. Kõik laulud kanti ette eesti keeles ning LESi liikmete abiga tõlgiti kõikide laulude sisu inglise keelde. Peale Cerese astusid sellel kontserdil üles kolm Inglismaa koori ja üks USA kollektiiv.
Pärast kontserti korraldasid sealsed väliseestlased Ceresele kohtumisõhtu, mis toimus Läti majas. Tutvuti omavahel, tehti mänge ja õpiti kaks uut laulu. Ühe õpetas selgeks sealse koori dirigent Lii Carr, teise Cerese dirigent Marju Plamus.
Kogu reis oli väga meeldiv, Cerese liikmed kogesid, et väliseestlased on maailmas justkui sugulased ja nad on nii kokkuhoidvad. Lauljate sõnul oli room kogeda, et eestlust hoitakse. Ceres oli õnnelik, et nemadki said selleks anda oma panuse festivalil osalemisega, mille üle ollakse siiralt õnnelikud ja uhked. Mälestuseks kenast koosviibimisest kingiti võõrustajatele Märjamaa
rahvariidevöö, mis oli ansambli liikme Endla Poldingu kätetöö ning Raplamaal vilditud sõled. Väga tänulikud oldi LES koori asutajale Ave Siilakule, kes on ka koorivanem ja Londoni Eesti Seltsi esinaine, samuti klaverisaatja Helen Aunale ning koori laekurile Ly Tuubelile, kes Cerese eest Londonis hoolitsesid.
Lisaks kontserdile ja toredatele kohtumistele käidi ka ekskursioonidel.
Uus festivalikogemus
Kogu koor jäi reisiga rahule. Merje Sale, kes nägi väga suurt vaeva projektide kirjutamisega ja oli kogu reisi organiseerimises „peasüüdlane“, rääkis, et seesugune festival oli koorile teistlaadne kogemus: „Oleme käinud
festivalidel Poolas, Itaalias ja Lätis, seekord ei olnud rongkäiku ja pingelist päevakava, vaid puhas musitseerimisrõõm dünaamika ja mitmehäälsusega eestlaste kombel!“
Emadepäeval, 13. mail kutsus aga õde Mairis Merje koos mõnede sõpradega lõunale. Ta töötab Pärsia restoranis Lavash ning seltskond sai kogeda pärslaste söögikultuuri. „Ja mis kõige toredam – ka Londoni liikluskultuuri, kuna ta tellis meile takso hotelli ette,“ meenutas Merje Sale. Teised kooriliikmed tutvusid sel ajal Londoni-ga.
Pühapäeva õhtul oli kooril väike koosistumine hotellis, kus tänati lauluga kõiki, kes olid selle suurepärase reisi õnnestumi-seks oma panuse andnud. Pandi paika ka uued eesmärgid LES segakooriga ja miks mitte avastada koos uusi maid.
Ceresega oli kaasas ka ansambli asutaja Vaike Vaide, kes sõnas soojalt ja konkreetselt: „See on tore seltskond ja olin väga õnnelik, et minu ansambel mind kaasa võttis. Ma julgen väita, et Ceres on maakonna eliitansambel. See on praeguse dirigendi Marju Plamuse elu visiitkaart ja nad ei tohi kindlasti oma tegevust lõpetada. Kui üks
koor nii järjekindlalt koos lau- lab, siis on see märk tehataht- misest. Kogu repertuaari oskab koorijuht väga hästi valida.“ Koorivanem Merje Sale ütles välja Cerese reegli: „Raske õppustel, kerge lahingus. Konkurss annab auastme, festival firmamärgi.“ Festivalile pääsemisel toetasid paljud, kuid eriti suureks abiks olid koorivanema klassivennad Kalle Kadakas ja Margus Kolumbus. Tänusõnad ka Märjamaa vallavalitsusele,
Eesti Kultuurkapitalile ja Kul- tuurkapitali Rapla ekspertgrupile. Abivalmiduse eest tuhat tänu Märjamaa rahvamaja naistele! Lisaks eestlastele, kes esma- kordselt Nädalalõpu koorifestivalist osa võtsid, osales festivalil üheksateist koori Inglismaalt, kolm Itaaliast, kaks Prantsusmaalt, üks Ameerikast ja üks
Hollandist.
Piret Linnamägi
LESi segakoor esines kahe kontserdiga.
London Sangerstevne toob igal aastal maikuus kokku mitukümmend amatöörkoori erinevatest riikidest. Sel aastal osales sel festivalil esimest korda ka eestlaste koor.
Osalevatel muusikakollektiividel on võimalik laulda iseseisvatel kontsertidel festivalinädalavahetuse reedel ja pühapäeval erinevates Londoni kirikutes. Laupäev on festivali põhipäev, mis on jaotatud paaritunnisteks kontsertideks, igal kooril seal veidi alla veerandtunnine kava esitada. Iga kontserdi võtavad kokku paar ühisesitusele tulevat lugu.
LESi segakoor astus lavale kahel kontserdil: reede õhtul jagasime kontserdiaega Rumeenia ortodoksi kiriku kooriga väga ilusas, kuid keerulise akustikaga St John The Baptist'i kirikus,kus tuli meie poolt Reet Kromeli ja Lii Karr juhendamisel esitamisele üle poole tunni erinevat koorimuusikat:
V.Ojakäär "Oma laulu ei leia ma üles" (Reet Kromel klaveril)
G.Ernesaks "Kõige ilusam luule"
C.Kreek "Mu süda ärka üles"
R.Kromel "Lummus" (Reet Kromel klaveril)
U.Lattikas "Väike maa"
M.Valkonen "Valge lind"
Ü.Vinter "Põhjamaa"
V.Tormis "Viis eesti rahvatantsu segakoorile"
Laupäevasel põhikontserdil St Matthew's kirikus esitasime lühikese valiku ülaltoodud repertuaarist.
London Sangerstevne oli LESi segakoori jaoks esimene koorifestival ning jääb sellisena kindlasti ainulaadseks meie esinemiste reas. Osaleme sellel kindlasti ka järgmisel aastal ning loodame, et siis on meil rõõm seda teha kõrvuti mõnegi teise Eesti kooriga.
Sangerstevne koorifestivali pilte saab vaadata siit
Samas London Sangerstevne kodulehel leidub ka lähemat infot nii festivali kohta kui registreerimisankeet kooridele järgmiseks aastaks.
Kirjutas Ave Siilak
Suurriikidel nagu Saksamaa ja Prantsusmaa on pea igas riigis oma kultuurikeskused, kus ühiste huvidega inimesed koos saavad käia. Tihti on nad peale keeleõppekohtade ka väikesed kodumaad oma inimestele üle maailma, kus saab emakeeles juttu rääkida, nalja visata, raamatuid ning uudised lugeda, filme vaadata ja palju muud.
Väikerahval midagi sarnast igas maailma riigis organiseerida on aga väga raske, kui mitte võimatu. Ja kui veel nüüd mõelda eestlaste peale, kes naljalt ilma konkreetse põhjuseta väga koos ei kipu käima, siis on päris imeline, ehk isegi üllatav, näha aktiivseid kaasmaalasi Londonis. Mis on see maagiline põhjus kokkutulemiseks? Eks ikka laulmine, mis muu!
Tavaliselt harjutatakse koos ajaloolises Londoni Eesti Majas, aga vahel võetakse ette üks korralik "talgupäev" nagu meile ikka kohane. Eelmisel laupäeval suunduti sügisese looduse keskele, Frensham Heights-i nimelisse kohta, intensiivsemalt harjutama. Paljudele algas pikk ja lõbus päev juba varahommikul kell 8 Waterloo rongijaamas, kus koguneti ja siis juba algas rongkäik laulupäevale. Elevust oli palju, sest igapäevaselt Londoni kesklinnas ringi liikudes tekib tahtmatult igatsus puude, metsade, kellel ka lehmade/hobuste järele. Kuidagi ei jõutud ära oodata, millal rongiaknast esimesed lehmad paistma hakkavad. Siinkohal peab ütlema, et kahjuks lehmi ei nähtudki, küll aga hobuseid ja jänkusid.
Koha harjutamiseks organiseeris meie dirigent Lii ning tegemist oli ühe äärmiselt ilusa mõisaga meie mõistes, kus tavapäraselt tegutseb internaatkool. Farnhami rongijaamast on sinna veel ligi 4 kilomeetrit ja võib öelda, et koht ikka mõnusalt eraldatud igasugusest tavapärasest ühistranspordist. Mõisas või siis koolis on õpilastele loodud väga suurepärased tingimused: tenniseväljakud, luuleklass metsas, muusikatuba koos kõikide instrumentidega, loodusklass jne. Arutasime, et kui niimoodi ise peaks õppima, siis peaks väga hea motivatsioon olema, sest kinod ning muu meelelahutus, mis tavaliselt õppimisest eemale meelitab selle kooli ümbruses ju põhimõtteliselt puudub.
Looduse ja koha ilust inspireerituna ärkasid ka meie laululinnad koos orust tõusva uduga üles. Kerged soojendusharjutused, hommikune venitus nii jäsemetele kui ka häälepaeltele ning laulupäev võis alata. Alguses oldi ehk veidike tagasihoidlikud ja sopranite poole pealt võis kuulda kergeid kriginaid. Tenor Danek ja bass Priit ainukeste meeshäältena võitlesid laululahingus naiskooriga vapralt ning lõpuni. Aldid teenisid kindlalt, vahepeal turtsatades, et mis sopranite elul viga, ainult viisi vaja pidada!
Peale kosutavat ja maitsvat lõunat ning jalutuskäiku jätkati juba hoopis uue hooga. Kõik olid kuidagi kodunenud ja pingest vabanenud ning seda ühtelaulmist, nootide paika seadmist ja häälestuse korrigeerimist võeti mönuga! (nagu saarlased ütleksid) Pauside ajal turgutati end sooja tee ning Ave koduküpsetatud leivaga, mis lihtsalt sulas suus. Vahepeal tatsas ringi ka noorem generatsioon tulevasi hõbekõrisid, keda vaadates kõigi näole koheselt naeratus kerkis. Just need väikesed pisiasjad tõid mingi omapärase kodutunde sellesse laupäeva, kus lihtsalt olid koos. Naised köögis pläkutamas, siis jälle koos lauldes, tõsisemaid teemasid arutades ning lihtsalt lõõpides ja nalja tehes. Mida muud üks tavaline pere ikka siis laupäeval teeb?
Pikk päev lõppes siis kui päike juba loojunud oli. Edusammud olid suured, erinevust hommikuga võrreldes kuulis igaüks. Lauldes "Tuulevaiksel ööl" olid kõik juba Tättedeks ja unistajateks muutunud. Viit rahvatantsu tehti sellise lustiga, et palju ei olekski enam hoopis tantsupeost puudu jäänud. Jõululauludest kujunes hitiks "Püha öö", mis vist kõikidest lauludest kõige paremini kõlas. Fännid ja muidu austajad võivad juba hakata innukalt jõulukontserte ootama! Kirsiks koogi otsas, et ikka oleks hea koju minna, lauldi "Laulu Põhjamaast". Niimoodi see laulupeolaupäev õhtusse veereski. Kindlasti tundsid väsimust nii mõnegi häälepaelad, aga need said korvatud selle positiivse energia ja kodutundega, mis igaüks sellest toredast segakoori laupäevast kaasa sai.
Kirjutas Margit Pulk, sopran Fotod: Ly Tuubel
LESi segakoor valmistub hoolega oma esimeseks ülesastumiseks koorifestivalil - London Sangerstevne toimub mai keskpaigas ning nõuab lauljailt parasjagu tööd. Suur samm kevadhooaja suuremal esinemisel väärikalt esinemise poole sai tehtud laupäevasel treeningpäeval, mil Tormise lood vaheldumisi Lattikase ja Kromeli omadega tasapisi, kuid kindlalt paremuse poole liikusid.
Esimene proov algas kell 10 hommikul ning väikeste vaheaegadega lauldi välja kella 8ni õhtul.
Frensham Heights School, mille muusikakooli ruume koori võimalus kasutada oli, asub imekenas maakohas Londonist tunnikese rongisõidu kaugusel ning pakub suurlinna kivimüüridele mõnusat vaheldust. Sarnased intensiivseid proovipäevi on kooril kavas hakata korraldama vähemalt kaks korda aastas.
Tasa sõuad, kaugele jõuad, ütleb Eesti vanasõna. Ei saa sellest mööda ka Seltsi segakoor. Uus aasta, mõned uued laulud ja uued lauljad - nõndaviisi tasa ja targu kosudes on koori nimekirjas nüüd pea viiskümmend inimest, kellest siinse ülikiire elutempo juures saavad regulaarselt kohal käia umbes pooled. Koori read said taas kord täiendust laupäeval, 15ndal jaanuaril toimunud koori selle aasta avaüritusel - lahtiste uste päeval.
Lisaks uute lauljate kuulamisele ja me klubisse vastu võtmisele pidasime maha ka oma esimese üldkoosoleku, mille käigus said üheskoos vastu võetud mitmed koori tuleviku seisukohast tähtsad otsused. Üksmeelne siht aina kaunimalt ja kõrgemale liikuda on kindlalt silme ees.
Õhtu lõpetasid eestlaste kombe kohaselt toit-jook ja ühislaulmine, mida saatis andekamate Eestimaa poegade kitarrimäng.
Segakoor esines Eesti Abistamise Komitee jõululõunal Eesti Majas 12. detsembril 2010
Eesti Abistamise Komitee eesotsas Ida Lemsaluga on juba pikki aastaid kord kuus pühapäeviti Eesti Majas eestimaist lõunasööki pakkunud.
Lõunatest saadud tulu kasutatakse Londonis ja mujal Inglismaal elavate eesti soost abivajajatest vanurite toetamiseks.
Sel aastal pakkus Ida ja tema korraldustoimkond lõunalistele, kelle hulgas teiste seas ka Londoni Eesti Suursaatkonna, Londoni Eesti Kooli ja Londoni Eesti Seltsi segakoori esindajaid, traditsioonilist seapraadi hapukapsaste, õunamoosi ja ahjukartulitega. Toit ei jäänud kellegi lauale kauaks seisma, mis iseenesest juba kompliment peakokk Idale.
Lisaks ühislauludele, heategevuslikule loteriile ja koolilaste esinemisele astus üles ka Londoni Eesti Seltsi segakoori kammerkoosseis, kes esitas kolm tuntud jõululugu.
Väiksemas koosseisus esinemine oli Seltsi koorile esmakordne, kuid lauljatele nauditav elamus. Aplausi järgi otsustades meeldis etteaste ka saalis viibijatele. Uuel aastal on Seltsi kooril plaanis kammerkoosseisuga veelgi etteasteid poovida.
Foto: Triin Kübar
Londoni Eesti Seltsi jõulupidu 5.detsembril 2010 Ukraina Majas
Segakoori jaoks oli LESi jõulupidu teiseks tuleprooviks sel hooajal. Kavas oli viis jõulu- ja talvelugu, millest kaks äsja alustanud koori jaoks küllalt keerulised - R.Valgre "Kui taevas on kuu" ja O.Ehala "Jõuluingel". Mõlemat lugu juhatas Lii Carr ning saatis klaveril üks koori dirigentidest Reet Kromel. Jõulukava sai ette valmistatud vaid kolme intensiivse prooviga, ning seetõttu väärib iga laulja kontserdi eest erilist tunnustust.
Ave Siilak, LESi segakoori vanem
Oktoobrikuu viimane nädalavahetus oli meie värske Londoni Eesti Seltsi segakoori jaoks esimeseks tuleprooviks. Tänu Leicesteri Eesti Maja kutsele avanes meil võimalus esineda nende 50. aasta juubeliüritusel, kuhu kogunesid erinevatest Suurbritannia nurkadest eestlased selleks, et tähistada üheskoos laulu, pillimängu ja rohkete roogadega seda rõõmsat ja tähelepanuväärset sündmust.
Lauljate jaoks oli tegemist pika nädalavahetusega, mis paljude jaoks algas juba reede pärastlõunal, mil alustati sõitu Läti mõisasse maalilises Catthorpe’is. Siinkohal tuleb kindlasti tunnustada neid, kelle jaoks sõit sihtpunkti kestis suisa kaheksa tundi. Suures mõisakompleksis oli piisavalt ruumi ja suurepärane atmosfäär kus mõnusas seltskonnas lisaks laulmisele loodust, sööki ja eestlaste kombe kohaselt ka hundijalavett ja kesvamärjukest hiliste öötundideni nautida sai.
Proovid kestsid varastest hommikutundidest kuni bussi väljasõiduni Leicesterisse. Mugavas ja ruumikas Rootsi sviidis sai koos uute liitujatega hääled kõlama panna ja enesekindlust kasvatada, kuna tegemist oli vaid neljanda kokkusaamisega ja kavas olevad laulud varieerusid tuttavast ja kõigile eestlastele kallist “Laul Põhjamaast” keerulisema Veljo Tormise loominguni. Kogu kava lõpuks läbi lauldes oli hinges kerge ja rahulik tunne, kuna laulud olid selged ja nelja häälerühma kokkulaulmise tulemusena oli tunne, nagu oleksid osaks millestki hämmastavalt kaunist ja võimsast.
Leicesteri majas selgus, et tegemist on esinejale suhteliselt keerulise akustikaga saaliga. Laulmine ruumis, mis toob välja kõik esineja võimalikud vead, oli kindlasti märkimisväärne väljakutse ja ka huvitav kogemus, kuna erinevalt proovidest kuulsime nüüd lauldes vaid iseenda häält, nii et lõpptulemust saime näha vaid peegeldusena kuulajate nägudel. Hoolimata raskustest tõi uueks eesti meremeeste hümniks tituleeritud Jaan Tätte “Tuulevaiksel ööl” nii mõnelegi neist pisarad silma. Nähes saalitäit erinevates vanusegruppides eestlasi koos seismas ja härdal pilgul hümni laulmas läksid ka endal silmad niiskeks. Tänusõnad korraldajate poolt tulid südamest ja tekitasid veelkord tunde, et oleme osaks millestki tähtsast ja ilusast.
Järgmisel päeval jõululaule harjutades oli hoopiski kergem olla, kuna olenemata alguses tekkivast frustratsioonist laulude mitte kõlamise üle, teame nüüd, et ka kõige raskem laul kõlab lõpuks imeilusalt.
Tuuli Luik, LESi segakoori laulja
LESi segakoori esimene avalik ülesastumine pärast taasloomist 2010. aasta kevadel toimus St Jamesi kirikus Piccadillyl, kus 13. juunil LSESU Baltic Societypoolt korraldatud jumalateenistusel mälestati kümnete tuhandete eestlaste, lätlaste ja leedulaste küüditamist Nõukogude okupatsiooni ajal.
Segakoor esines iseseisvalt "Lauluga Põhjamaast"; Balti riikide ühendkoori koosseisus tulid esitusele Ester Mägi "Dona nobis pacem", lätikeelne Veronika Lacekle "Muzibas mirdzums" ja leedukeelne Vidmantas Bartulise "Maldele".
Pildigalerii
